Tegelikult algas kõik kolm aastat tagasi Indias. Olime tüdrukutega kolm nädalat Indiat avastamas ja selleks et turismi piirkondadest välja saada laenutasime rollerid. Kuigi roller tundus hirmus ja kiire masin, siis tsikliga oleks ikka palju rohkem näinud. Juba siis teadsin, et tahan oma elukaaslasega sinna tagasi minna. Kodus mainisin, et ta võiks tsikli load ära teha – see oli kiireim minu palve täitmine meie kooselu jooksul. Viuhh ja juba ta oligi tsiklikoolis.
Indiasse me veel ei ole jõudnud, aga Eestis oleme palju tuuritanud. Eelmise suvega sai taga istumisest täiesti küll. Oli veel ka paar ässitavat sõpra ja juba ma olingi endale pildi järgi Saksast ratta tellinud ja siis panin end ka motokooli kirja ja õppesõidus proovisin siis ka esimest korda sõita. Ei saa väita et kohe tunduski jube turvaline ja et ma oskan. Gaasi ei tohtinud isegi katsuda, see pisikene võrr hüppas sellest nagu konn. Ma olin ikka täitsa veendunud, et see on ratta viga :)
Kui ma kaks korda platsil sõitmas olin käinud ütles sõiduõpetaja Aivar, et järgmine kord lähme linna. Eee-mmm-aaaa ms küll arvasin, et enne seda võiks ju osata käiku vahetada ja pidurdada või miskit. See mõte tundus ikka jube. Esimesse linnasõitu jõudes mul jalad väriseti ja ma olin nii pabinas, et jube. Kui ma seda Aivarile ütlesin, siis arvas tema, et ma ei pabista pooltki nii palju kui tema. APPPIIII, seda polnud mul vaja kuulda. Mul pole õrna aimugi, kus me sel päeval sõitsime.
Tellisin endale Saksast Honda XBR 500. Oma podina tõttu sai ta kiirelt endale nimeks xbõrr. Minu arust jube tore ratas, tuttav, kes mul ratast otsida aitas, väitis, et ta pani selle ratta pildi naljapärast teiste sekka. Ta ei uskunud, et selline ratas mulle meeldida võiks – aru ma tast ei saa, see oli mu vaieldamatu lemmik.
Otsustasin, et eksami teen Raplas. Selleks käisin Raplas platsil harjutamas – sama hästi oleks võinud kartulipõllul harjutada. See asfalt oli sinna maha pandud ilmselt kakskümmend aastat tagasi. Ma käisin seda platsi nädal aega nühkimas ja tegelikult ei olnud ma lõpuni välja kindel, et ma selle eksami ära teen. Nädal enne eksamit õppesõidus suutsin ma oma rattaga platsil kaks korda ümber kukkuda – selgus et mingi tross kiilub kinni ja suretab parempööretel ratta välja. Sellest veast sai õnneks mu mees jagu, aga minu enesekindlusest polnud enam grammigi järgi.
Raplas platsil ei mahtunud ma esialgu ei slaalomi rajale ära ega kaheksaplatsile ära ja mitte miski ei tahtnud välja tulla. Kui ma juba kaheksaga ära mahtusin siis slaalom tegi ikka tõsist peavalu. Viimasel õhtul sain siiski nipi kätte ja hakkas välja tulema.
Eksami hommikul selgus, et plats, millel ma harjutanud olin, oli väikeste rataste ja rollerite jaoks ning tegelikult slaalomi vahed olid peaaegu kaks korda nii suured, kui mina harjunud olin – juhuuu pidu-pidu. No igatahes sain ma lõpuks selle eksamiga ühele poole. Kuigi maanteel ei tahtnud 90ga eriti sõita :)
Olen endiselt koba, aga sõita mulle meeldib.
Ma mäletan kevade igatsust :)
13 aastat tagasi
