Edaspidi kirjutan siinseid muljeid http://costadelsolelu.blogspot.com/

http://costadelsolelu.blogspot.com/

Kahte blogi pidada ei ole môtet, mis me oma sôpradest kiusame erinevatele lehtedele suunamisega :)

Vahepeal oli kylm

Eestlased Eestis muidugi ei môista minu nördimust, kui meil siin kaks päeva päike ei paistnud, aga no meil oli tôesti kylm. Tuul puhus, palmid olid paralleelselt maaga ja 13 kraadi prrrr.
Aga eile tuli päike välja! Me olime Kairiga môlemad hommikust peale nagu lotovôitjad - kuidagi selline ilus energia saabus koos päiksega. Siis lasime oma tujul natuke langeda, kui teada saime, et meie potensiaalne koht on ikka pisut veel kallim. Aga see läks varsti yle - mina unustasin rahamured mereääres merekarpe korjates ja Kairi silm lôi särama IKEAs unistades.
Muide ma käisin täitsa esimest korda ikeas. Kairi itsitas, et muidugi peab pôhjamaalane ikeasse sattumiseks Hispaaniasse kolima :) Vaatasin unistavalt pehmete suletekkide poole, aga sellele raha raiskamine tundus kuidagi kohatu. Selle asemel ostsime yhe salatikausi ja paar puust pannilabidat. Veel ostsime rukkijahust näkileibasid, sest 50 krooni musta leiva kilo eest maksta tundus ikka pisut kallis :) Leiva peale vôtsime veel marineeritud heeringat ja Kairi vaimustus piparkookidest.
ôhtul tegi Kairi excelit ja mina "keevitasin" merekarpidest ehteid kokku. Täna tuleb kartulisalati päev :)

Kodu kauniks!

Hommikul äratas meid Tônu kône, olin öelnud, et kymnest vôib helistada ja tema nii tegigi :) meil aga oli kell alles üheksa, aga noh, siis on päev pikem.
Kuna lubatud vihma ei paistnud kuskilt, siis otsustasime, et täna on aianduse päev. See tähendab seda, et käisime silmad lahti pargis jalutamas ja murdsime oksi, kui uskusime, et need vôiks juured alla vôtta. Korjasime lillepeenrast kanade poolt väljasiblitud juurikaid. Siis sôitsime linnast välja ja kaevasime tühermaal üles kôik umbrohu, mis tundus pônev olevat. Loomulikult arvasime ise, et suudame kelluga (meie ainuke labidamoodi asi) kaevata kiviklibusest maast sügavajuurelisi palme :) no ega ikka eriti ei ônnestunud :) Ostsime kotikese mulda ja vedasime kotikese kohalikku savi. Siis veel potid ja meil ongi rôdul oi kui palju tundmatuid lilli :) Yks suur pôôsas on kah, aga selle kätte saadud juurte ja pealmise osa suhe, ei anna lootust, et ta kaua viitsib kasvada :) Igatahes oleme me ise tulemusega väga rahul :) Nüüd on puudu veel maitseainete peenar, aga muld on juba olemas...

Esimesed päevad suht tegusas

Eile hommikul lugesime kôik kohalikud lehed (kuulutused) läbi, mis inglise keeles olid. Vaatasime kuulutusi ja môtlesime, mida ise teha seni kuni kohvikut ei ole leidnud. No ideid tuli nagu varrukast. Tahame teha kepikônni treeningud, meil on maja taga kohe tôeliselt vinge park. Otsisime infot kepikônni koha ja pyydsime välja môelda kuidas see inglise keeles on- fuck&walk :) Igatahes spordipoodidest me keppe ei ole veel leidnud, aga potensiaalseid inglastest pensionäre on terve park täis :)
Panime ka töökuulutusi lehtedesse, et mitte olemasolevat raha ära kulutada, järgmine nädal ilmuvad, eks siis paistab. Kairi täna juba esimesel koristamisel käis- nii korras elamist koristada pidi täitsa fantaasiarikas tegevus olema.
Paari kohviku kohta oleme ka vaatamas käinud. Aga kui on enamvähem koht, siis pole litsentse ja kui need on, siis on nôme koht. Muidugi on vingeid kohti kah, aga me pole kindlad, kui tugevad me pangaröövlitena oleme :)
Aga siin on mônus. Ôues oli täna ikka täitsa suveilm, paterdasin plättade ja lühikeste pükstega ringi. Tegin meie tublile tööinimesele magushaputkapsast hakklihaga ja kartuliputru - nagu kodus, aga magustoiduks sôime maasikaid :) Tunnistan, et need on veel vähe maasikamaitselised.
Kohtasime ka ühte eestlast, kes meid autonumbri järgi teretas ja juttu ajama tuli. Plaanib kah Hispaaniasse tulla, tuli maad uurima.

Olengi kohal

Nii lahkumispidu peetud, lend yle elatud ja olengi Hispaanias. London v6ttis mind vastu ydini londonliku ilmaga ja abivalmis Andrusega. Malaga v6ttis mind vastu 20 kraadi soojaga.
Kairi ja Margus olid lilledega lennujaamas vastas, kodus kostitasid nemad mind siidriga ja mina neid p6drakonservi ja musta leivaga - oi see pani nende silma särama. Pooleteist kuuga jôuab leiva isu peale tulla kyll juba.
Käisime ka yhte kohta vaatamas. Hirmsasti oleks ikka natuke rohkem raha vaja kui meil praegu on. Peame nyyd arvutuste ja ymberarvestustega tegelema ja vaatama, kas kuidagi ônnestub válja tulla.
Tunne on selline nagu kônniks unes, on nagu reaalne, aga samas ikka nii ebareaalne :)

9,7 km - küll ma olen tubli

Täna oli mul arvatavasti selle talve viimane suusatamine. No me läksime Tõnuga pisut metsa avastama ja leidsime Saku metsa alt veel igasugu vingeid suusaradu. Ilm oli super, rada oli mõnus, tempo oli hea ja pohmakas eilsest lahkumispeost imeväike. Nii juhtuski, et peaaegu 10 km sai läbitud ja ma isegi ei virisenud lõpuks :) Käed jalad olid küll väsinud, aga süda oli rõõmus.

Nii ja ma tõesti käisin ise kah suusatamas

Tänu oma keka õpsile tekib mul tavaliselt ainuüksi suusatamise mõttest juba veremaitse kurku - lapsepõlve trauma. Aga täna laenasin Futult suusad ja läksin koos Tõnu ja Meelisega metsa. Ega seda suuskadel lumes kõndimist vist suusatamiseks ei nimetata. Aga kolmekilomeetrise jalutuskäigu tegin kaasa ilma, et veremaitset oleks tekkinud. Mets oli ikka lausa imeline.

Käisin täna Tõnu suusatamas ja koera jalutamas

Tõnu otsustas, et täna on see päev, mil suusasaabastelt tolm maha pühkida ja suusatama minna. Mina, kui tuntud suusatamise vihkaja, endale suuski pole hankinud, nii ma siis suusatasin Tõnu :) Poku-Futu koera Morgani võtsin kah kaasa.
Nii kaua, kui meie Morganiga pisut jalutasime, tegid Poku ja Tõnu suusaringe. Ega nad palju jõudnud, kuid meeled olid rõõmsad ja põsed punased :) Tõnu lubas nüüd, et hakkab igapäev suusatamas käima, ma lubasin, et võin ju kah enne soojale maale minekut Futu suuskadega korra natuke proovida. Saab näha :)

Lennukipiletid ostetud

Niisiis, stardin 19. jaanuaril ehk järgmisel teisipäeval. Loodan, et saan selleks ajaks hambad korda, kuigi see tundub juba väheusutav. Hommikuti olen ikka loppis näoga :(
Kohver on suurelt jaolt pakitud. Veel tuleb teha selektsioon, mis ikka maha jätta, et kohver üle 20 kg ei kaaluks

Hambaarstil käik oli viga

Tahtsin enne Hispaaniat hambad korda saada. Kuna üks ige on juba mitu nädalat põletiku nägu, siis võtsin arsti aja. Täna hommikul oli ige veel kergelt punane. Peale kahte tundi hambaarsti juures on mul aga täiesti muumitrolli nägu. Pool nägu on sinine ja täiesti paistes :( Põsk valutab ja segab silmanägemist. Siukse tondi näoga peangi uude aastasse minema :(

*üleni õnnetu*

Ja ongi eelviimane tööpäev

Tahtsin veel tööl nii palju asju ära teha, aga ikka ei jõudnud. Siis jääb Kristil (minu järeltulijal Skanskas) lihtsalt rohkem teha. Eks natuke kriibib ikka hinge ka, aga põnevus uue elu ees on suurem.
Jõulud veedan Eestis ja kaifin veel igat hetke lume ja sõprade seltsis. Jah, olen isegi lund nautima õppinud teadmises, et mõnda aega ma seda ei näe :) Tõotavad tulla väga romantilised jõululikud jõulud.
Uue aasta alguses on veel mõned tegemised teha ja siis lennukisse ja uude ellu :)

Kairi on kohal

Ja nii ta läkski. Lihtsalt. Igal hommikul smsides oli ta juba lähemal. Üleeile ütles Tõnu, et Kairi auto käigud ei lähe sisse. Õhtul selgus, et auto sai ise terveks, ju siis oli reisi ärevus.
Minul jääb veel täpselt kuu tööd teha. Siis lähen järgi. Kuigi mina autoga minema ei hakka, püüan eluks vajaliku 20 kg pagasisse mahutada ja Malagasse lennata. Enne seda aga tuleb veel kiire Hispaania keele õppimine ette võtta.

Kairi läkski teele

Täna kell 13.03 helistas Kairi Ikla piiripunktist, et ta nüüd läheb. Oeh, süda hakkas kohe kiiremini põksuma. Ma tahan kaaaaa...
Algselt pidi Kairi juba eile lahkuma, aga Kata oli haigeks jäänud ja nii nihkus start pisut edasi. Vaatasin taas lennupileteid, ei ole miskit soodsamat pakkumisse tulnud. Lähen vist Eestist otse Estonian Airiga.

Uued tuuled...

Paar-kolm kuud tagasi rääkisin Kairile, et tahaks midagi-midagi-midagi ise kah ei tea mida. Mul oli juba pikka aega tunne, et ma ei sobi ehk sellesse ettevõttesse, kus töötan. Või et noh, mind ei ole seal tegelikult vaja. Tegelikult koos Olle lahkumisega Skanskast aasta alguses, tekkis tühi tunne. Loomulikult jäi hulk ülesandeid ja töö alles, aga ma jäin kuidagi üksi. Ma ei olnud enam "kaasas". Nii siis oligi suvega tekkinud tunne, et ma pole ehk õigel ajal õiges kohas.
Igatahes teatas Kairi mulle, et plaanib minna Hispaaniasse elama ja kohvikut pidama. Juhuuuu. Hispaania, no mida ma sellest maast tean hmm - umbes 4 miljonit töötut, seal on soe, seal on päike ja ujutav soolane vesi - sobib:)
Vahepeal käisime Tõnu, Pärle ja Mihkliga selle tundmatuga tutvumas. Kui ma enne seda reisi olin veel kuidagi pisut kõhevil, siis nüüd ainult õhevil - tõeliselt vahva maa.
Loomulikult on minu ümber kõik need tuttavad, kes alati küsivad, kas sa tead midagi kohviku pidamisest? kas sa oskad hispaania keelt? kas sul on raha? kas sul on mingi varuplaan? kas sa oled hull? Jaatavalt saan vastata ehk ainult viimasele küsimusele :), aga kallid sõbrad saage aru, ma lihtsalt pean seda proovima.
No igatahes sõidab Kairi esmaspäeval Hispaaniasse. Mõned internetist leitud kohvikukohad on juba välja valitud, kuid põhitöö jääb kohapeal teha. Mina saan järgi minna alles jaanuaris.

Kuur ongi valmis - peaaegu

Mitte, et see selle suve suurim tegemine oleks olnud, aga tõesti tõesti, see jaanipäeva paiku alustatud kuur sai sel nädalavahetusel juba voodrilaua ja värvigi selga :)

Jaani nädal hakkab läbi saama

Kogu maja on täis tööriistu, auto- ja motikajuppe. Minu algselt saunaks ja siis garderoobiks mõeldud ruum on maast laeni Tõnu kola täis. Nüüd aga paistab tunneli lõpus valgus. Eelmisel aastal Kehtnasse kolitud kasvuhoone vundamendile kerkib uus suur kuur.
Tõnu võttis peale jaani kuuri ehituse tõsiselt käsile ja nüüd on karkass juba püsti, vaja veel katuseplekk, laudis ja põrandatsement tellida - ja volaaaa.... Ma saan endale garderoobi või no võimaluse see rajada :) Väikese naise suured unistused.

Enne jaani Muska (minu ema) juures alustatud lammutus-ehitus hakkab kah jälle kontrolli alla saama. Kuigi Muska ise seda veel ei usu :) Eile käisin ja värvisin mõned seinad ära ja jäi täitsa kena...

Homme tuleb taas üle nädala tööle minna, kuidagi kummaline kohe. Ei saa ma aru neist, kel hakkab tööl eemal olles igav - mul on koguaeg ajast puudu...

Tegelikult algas kõik ju sellega, et minu boss lahkus töölt. No jõime veini rääkisime juttu ja läksime laiali.

Pärast kolleegidega istumist otsustasin veel pisut vanalinnas ringi tuiata. Lõpuks maandusin Peppersacki. Tallinna vanalinn on nagu tõeline välismaa - eesti keelt ei kuulnud kordagi. Kuna ma välismaa meest otsima ei läinud, siis hoidsin madalat profiili ja püüdsin mitte kellelegi väga silma vaadata ja ümberkaudsetest mitte välja teha.

Aga juhtus uskumatuid asju, minu kõrval lauas istusid kreeklased oma naistega ja nende kõrval lauas olid neli saksa meest vanuses 30-40 aastat ja siis juhtus midagi, mida ma näinud polnud. Tuli viagra müüja. Ma arvasin, et see juhtub vaid mailboxis, aga ei … uskumatu. Mehed pidasid kõik nõu, kreeklased selgitasid, et neil seisab iga päev ja ka sakslased ei leidnud vajalik olevat. Siis tuli veel jutuks, et tüüp teab igasugu kohti, kus viagrast raudselt kasu oleks.

Kõrvallaudkonna mehed püüdsid selgusele saada, et kas naised ei ole siis ilusad, aga ei asi pidi olema selles, et noored tahavad lihtsalt igasugu asju proovida.

Viagra pakkuja inglise keel ei olnud eestlaslik, ta tundus ka ise mingi välismaalane või venelane, kuigi ka vene aktsent päris nagu polnud.

Lubade tegemine - hirmus ja lahe

Tegelikult algas kõik kolm aastat tagasi Indias. Olime tüdrukutega kolm nädalat Indiat avastamas ja selleks et turismi piirkondadest välja saada laenutasime rollerid. Kuigi roller tundus hirmus ja kiire masin, siis tsikliga oleks ikka palju rohkem näinud. Juba siis teadsin, et tahan oma elukaaslasega sinna tagasi minna. Kodus mainisin, et ta võiks tsikli load ära teha – see oli kiireim minu palve täitmine meie kooselu jooksul. Viuhh ja juba ta oligi tsiklikoolis.

Indiasse me veel ei ole jõudnud, aga Eestis oleme palju tuuritanud. Eelmise suvega sai taga istumisest täiesti küll. Oli veel ka paar ässitavat sõpra ja juba ma olingi endale pildi järgi Saksast ratta tellinud ja siis panin end ka motokooli kirja ja õppesõidus proovisin siis ka esimest korda sõita. Ei saa väita et kohe tunduski jube turvaline ja et ma oskan. Gaasi ei tohtinud isegi katsuda, see pisikene võrr hüppas sellest nagu konn. Ma olin ikka täitsa veendunud, et see on ratta viga :)

Kui ma kaks korda platsil sõitmas olin käinud ütles sõiduõpetaja Aivar, et järgmine kord lähme linna. Eee-mmm-aaaa ms küll arvasin, et enne seda võiks ju osata käiku vahetada ja pidurdada või miskit. See mõte tundus ikka jube. Esimesse linnasõitu jõudes mul jalad väriseti ja ma olin nii pabinas, et jube. Kui ma seda Aivarile ütlesin, siis arvas tema, et ma ei pabista pooltki nii palju kui tema. APPPIIII, seda polnud mul vaja kuulda. Mul pole õrna aimugi, kus me sel päeval sõitsime.

Tellisin endale Saksast Honda XBR 500. Oma podina tõttu sai ta kiirelt endale nimeks xbõrr. Minu arust jube tore ratas, tuttav, kes mul ratast otsida aitas, väitis, et ta pani selle ratta pildi naljapärast teiste sekka. Ta ei uskunud, et selline ratas mulle meeldida võiks – aru ma tast ei saa, see oli mu vaieldamatu lemmik.

Otsustasin, et eksami teen Raplas. Selleks käisin Raplas platsil harjutamas – sama hästi oleks võinud kartulipõllul harjutada. See asfalt oli sinna maha pandud ilmselt kakskümmend aastat tagasi. Ma käisin seda platsi nädal aega nühkimas ja tegelikult ei olnud ma lõpuni välja kindel, et ma selle eksami ära teen. Nädal enne eksamit õppesõidus suutsin ma oma rattaga platsil kaks korda ümber kukkuda – selgus et mingi tross kiilub kinni ja suretab parempööretel ratta välja. Sellest veast sai õnneks mu mees jagu, aga minu enesekindlusest polnud enam grammigi järgi.
Raplas platsil ei mahtunud ma esialgu ei slaalomi rajale ära ega kaheksaplatsile ära ja mitte miski ei tahtnud välja tulla. Kui ma juba kaheksaga ära mahtusin siis slaalom tegi ikka tõsist peavalu. Viimasel õhtul sain siiski nipi kätte ja hakkas välja tulema.

Eksami hommikul selgus, et plats, millel ma harjutanud olin, oli väikeste rataste ja rollerite jaoks ning tegelikult slaalomi vahed olid peaaegu kaks korda nii suured, kui mina harjunud olin – juhuuu pidu-pidu. No igatahes sain ma lõpuks selle eksamiga ühele poole. Kuigi maanteel ei tahtnud 90ga eriti sõita :)

Olen endiselt koba, aga sõita mulle meeldib.

Vahepeal oli terve igavik

Suursündmusi vahepealsel vaiksel ajal on olnud mitmeid. Aga kaks, mis minu elu ehk kõige enam muudavad tooks siin ära.

15. veebruaril sai minust tädi. Minu armas õeraas tõi meie perre jube armsa väikse uue kodaniku. Praeguseks on Roland juba kohe nelja kuune ja igavesti suur ja lõbus poiss.

Teiseks sai ostetud mootorratas, täitsa oma x-bõrr. Siis on ka lubade tegemine ette võetud ja juba ARKi teooria eksamgi tehtud. Tahaks juba... lennataaaaa...

Algas asi sellega...

et tegelikult polnud mul midagi öelda. Tahtsin lihtsalt aru saada, miks peaks blogima. Nüüd on tekkinud tunne, et kuidas ma ei räägi sellest milline oli tänane mets.